Meie matkasime septembrikuus. Ja endale üllatuseks, läks ikka väga kiiresti pimedaks. Meie matkast võttis osa emme, issi ja 4. aastane Kennert. Emme sai siis endale selle pildistaja rolli. Ja muidugi ei tohi unustada, aga sõpra Miki Hiirt, kes oli vast kohe see kõige tähtsam. Meie matkamänguks jäid õhtupoolikud peale tööd ja kuna aega nappis, eks see ole ikka nii, et küll jõuame ja ongi tähtaeg käes, tuli siis see aasta sellised pildid. Aga meile endale väga meeldis, meeldis ka, et pidime ka tihti mõtlema miskit välja, et saaks pildi ikka tehtud, kuigi väljas oli pime. Tore oli, ja loodame, et järgmine aasta saame ka osaleda, sest et avastada on tore, ja lähiümbruses on veel palju kohti, mis on veel avastamata ja igal aastal on miskit vahvat ka juurde ehitatud, kas siis mõni varju alune või uus kujuke tehtud, ja ega muidu ju ei teakski mida kõike toredat siin ümbruskonnas leidub ja kuhu oma sammud veel seada. Matkata ja seigelda on mõnus!